Ajaloopärandist pakatav päikseline sügispäev Haapsalus

Kolmas sügisretk viis elamusretkelised avastama Haapsalu kandi võlusid. Nägime nii randa, merd, mõnusaid metsa- ja terviseradu kui ka ajaloopärandit 19. ja 20. sajandist. Kokku läbisid 157

retkelist pea 3500 elamuskilomeetrit.

Kogunemiskohaks ja stardipaigaks oli imeline Haapsalu raudteejaam. 20. sajandi esimestel aastatel ehitatud jaamahoone näeb siiani suurejooneline välja. Selle Imperaatoripaviljonis asub 1997. aasta juunist Eesti Raudteemuuseum. Regulaarne rongiliiklus toimus Tallinn-Haapsalu liinil 90 aastat. 1995. aasta sügisest kasutati raudteed vaid kaubaveoks ning 2004. aasta kevadel võeti Keila-Haapsalu raudtee sootuks üles.

Kuigi Haapsallu enam rongiga ei saa, on endiselt võimalik jaamahoone ees tutvust teha omaaegsete masinatega. Nii valis ka iga rajale läinud seltskond välja oma lemmiku, mille taustal stardipildid tehti. Raudteejaamast võeti suund Paralepa rannale, mida peetakse üheks soojema mereveega liivarannaks Eestis. Meretuulte käest pöörati peagi looduskaunisse parkmetsa, kust ootamatult kiiresti jõuti esimesse peatuspunkti – Haapsalu lahe lõunakaldal asuva Paralepa alumise tuletorni juurde. 1934. aastal ehitatud tuletorni juures ootas mõnus soe tee, talviselt mõnusad Carmolise tilgad ning magusad Mesikäpa küpsised.

Haapsalu kandis seigeldes ei saa kindlasti mööda minna Kiltsi lennuväljast. Nõukogude Liidu armee poolt rajatud lennuväli laiub ca 800 ha suurusel alal. Betoonkattega rajad on 2500m pikad, lennukite tarbeks oli 28 angaari. 20. sajandi keskel toimetas seal NSV Liidu õhukaitsevägede 425. hävituslennuväepolk. Nõukogude vägede pärandina said retkelised mõõta nii lennuradade pikkust kui ka uudistada varjend-angaare. Praegu on Kiltsi lennuväli Kaitseliidu Lääne malevale kuuluv maa-ala.

Kontrastina sõjaväearhitektuurile sai lennuvälja lähedal imetleda kunagise Ungru mõisa varemetes barokset härrastemaja. Ungru loss oli Saksamaal asuva Merseburgi lossi peaaegu täpne koopia, mis aga ei saanudki kunagi valmis. Neobarokse härrastemaja kõrvale oli üles pandud rikkalik peatuspunkt, kus sai maiustada kõigi lemmiku Põltsamaa kurgi ja Kalevi küpsistega. Aurav tee Carmolise tilkadega sobis imeliselt päikesekullaste vaadete nautimiseks.

Ungru mõisa juurest jõudis iga rajale läinud grupp ise teed pidi tagasi Haapsalu raudteejaama, kus ootasid soojad lihapirukad ja supp. Novembrikuule ehk isegi ootamatult oli ilm terve päeva jooksul suurepärane: mereäärne päike oli retkeliste palged mõnusalt õhetama pannud. D-vitamiini käis Haapsalus laadimas kokku 157 retkelist ja kokku tegime Läti 100 tähistamise puhul 3454 elamuskilomeetrit.

Mis seal salata – seekordne käpikumood Läti vabariigi aastapäeva puhul oli ka vägagi mitmekesine – oli nii rahvusmustreid kui käpikuid ka põhjapõtrade motiividega ning ei puudunud ka tänapäevased kirevad etno-mustrid.