Mustoja maastikukaitseala territoorium pakkus selleks viimaseks rohkelt võimalusi. Rajad kulgesid põhiliselt mööda metsateid- ja radu ning sekka sattusid ka mõned käredamad kohad. Näiteks rabaületus põlvini märjas samblas ja nii mõnigi esmapilgul ületamatu „järv“ keset teed – nende lisaväärtuste eest hoolitses mitmepäevane vihmasadu enne maratoni. Värska vallavanema Raul Kudre sõnul ei mäleta ta, et Värskas oleks ühe hooga nii palju vihma sadanud.

Kuid pühapäevaks oli ilmataat taevakraanid kinni keeranud ja näitas kõndijatele helgemat palet. Otsides paralleele spordimaailmast, võib öelda,  et osalejad saab jagada laias laastus kaheks – sööstlaskujad ja slaalomisõitjad. Esimesed liiguvad rajal selge sihiga hoida kiiirust ja ületada iseennast, teised teevad rajal ka sik-sakke ja koguvad läbimisest võimalikult erinevaid elamusi.

Toitlustuspunktides paistsid osalejate taktikalised valikud eriti hästi silma – kes haaras hoo pealt kiire lonksu ja kes jäi pikemaks lobisema ning muljetama.

Seekord muidugi oli maratoonlastele palju looduslikke „takistusi“ seatud – metsateede servad kolletasid kukeseentest ja punetasid pohladest, sekka ka mõned sinisemad laigud mustikatega. Lisaks muidugi silmailu lilladest kanarbikuõitest! Juba esimesse toitluspunkti jõudes olid paljud usinalt metsapeatuseid teinud ja hea-paremaga kotikesi täitnud. Näiteks Elke Salu ja Merike Hõimoja nautisid jalutuskäiku täiel määral – kui nad tagantpoolt esimestena 10 km rajal 4,7 km punkti jõudsid, oli neil kaasas korralik kukeseente ja pohlade saak. Mõlemale lõbusale naisele oli elamusmaratonil osalemine esmakordne, Elke oli varem elamusretkedel osalenud. Nende valik oli võtta lühem rada ja nö täispakett loodusest. Ka nii mõnigi Tartu Käimisseltsi liige valis seekord targu lühema raja, et jaguks jõudu pärast rajal olekut ka seenemetsa minna.

Nii oligi lisaks ametlikele toitlustuspunktidele rajal ka lugematu arv looduslikke boksipeatuseid. Kalevi, Enerviti ja Põltsamaa poolt välja pandud lauakattele sai rajaäärsest metsast mustikaid ja pohli lisaks maiustada.

Elamusmaratonid tõesti on jõukohased kõigile! Vali aga sobiva pikkusega rada ja sobiv läbimisviis. Ilmselt kõige pisem osaleja 21 km rajal oli seitsmekuune Karl Erich, kes nautis päeva oma issi rinnal kandekotis. Jürgen ja Riina Arund muljetasid, et poja nautis täiega.

Maratonidistants 42 km ei ole sugugi niisama kiviga visata. Kuigi läbimisviis on kõndimine, on see siiski korralik sportlik saavutus. Teise-kolmandana finišisse jõudnud Kaarel Tõruvere ja Maris Kirikal olid lõpetades päevaga väga rahul. Kaarli jaoks oli see lausa isiklik juubelimaraton – nimelt läbis ta 50. korda distantsi 42 km. „Olen 47 korda erinevatel jooksumaratonidel osalenud ja nüüd sel suvel kõndisin selle maa kolm korda!“ täpsustas kaarel. Maris selgitas, et ta ei ole eriline jooksufänn ja seetõttu otsustasid nad koos tulla elamusmaratonidele osalema. Marise ja Kaarli seljas ilutsenud nimelised elamusmaratonide t-särgid rääkisid enda eest – nad olid juba hooaja alguses end kõigile kolmele etapile registreerinud. „Need käimismaratonid on tõesti super!“, muljetasid Kaarel ja Maris justkui ühest suust ja tunnistasid, et kiirele sammule vaatamata tegid ka nemad mõned pohlasöömise pausid.

Elamusmaratonide hooaeg sai selleks korraks läbi. Korraldajad on siiralt rõõmsad, et kolmel maratonil nii palju osalejaid oli!

Jätkame elamusretkedega! Nüüd ongi aeg suunata pilgud septembrisse ja end kirja panna järgmisele retkele – 9. ja 10. septembril läheme avsatama Naissaart! Vaata lähemalt: http://elamusretked.ee/elamusretked-2017/naissaare-elamusretk ja võta sõbrad ka kaasa!